Kõlarite välimuse omadused hõlmavad peamiselt nende füüsilist struktuuri ja komponente. Kõlar on elektroakustiline seade, mis teisendab elektrilised signaalid helisignaalideks. Tavaliste tüüpide hulka kuuluvad elektrikoonuskõlarid. Selle kõneleja struktuur sisaldab peamiselt järgmisi osi:
Magnetiline vooluahela süsteem: sealhulgas püsimagnetid, südamiku kolonnid ja magnetplaadid, mida kasutatakse magnetiliste väljade genereerimiseks.
Vibratsioonisüsteem: koosneb peamiselt häälmähisest ja paberikoonusest. Häälmägi on haavatud peene vasktraadiga ja asetatakse magnetjuhi ja magnetplaadi magnetilisse lõhesse. Kui helivoolu signaal läbib häälmähise, vibreerib häälmähised, mis omakorda ajab paberikoonuse vibreerimiseks ja heli tekitamiseks. SUPTORT AUXILIARY SÜSTEEM: sealhulgas tugiplaatide, basseiniraamide ja padjade jms tsentreerimine, mida kasutatakse häälmähise ja paberikoonuse toetamiseks ja kinnitamiseks, et tagada nende stabiilne vibratsioon. Lisaks hõlmavad kõlarite välimuse omadused ka nende diafragma materjale ja konstruktsioonivorme. Diafragmamaterjalidele, näiteks looduslike kiudude (näiteks puuvilla, puit, villa jne) ja kunstlike kiudude (nt rayon, nailon, klaaskiust jne) jaoks on palju võimalusi. Nende materjalide valik mõjutab kõlari 1 helikvaliteeti ja jõudlust.
Erinevatel esinejate tüüpidel on ka erinevad välimuse funktsioonid. Näiteks on sarvikõlaritel tavaliselt paberikoonus ja sarvekonstruktsioon, et suurendada heli 2 suunamist ja mahtu. Suletud kõlarid ümbritsevad kõlari tagaosa täielikult, et isoleerida helilained, ja neid kasutatakse tavaliselt koduteatrites ja muusikasüsteemides